10.07 jalutuskäik

Kuna jõudsin pühapäeval piisavalt hilja ja olin väsinud, siis otsustasin, et teekond ööbimispaika oli piisav ning õhtul kuskile enam uudistama ei lähe. Pealegi oli pühapäev ning kõiksugu põnevad kohad kinni. 

Esmaspäeval astusin välja 10 paiku ja jõudsin tagasi 15. Ilm oli suurepärane- parajalt soe ja mõnus. Pildilt küll tundub pilvine, kuid siiski sadama ei hakanud ning inimesed said oma igapäevatoimetustega tegeleda rahulikult. 

Jalutuskäigu algul kuulsin tuttavat häält. Nimelt Ain Mäeotsa kõlav hääl jõudis minu kõrva (olin varasemalt käinud ta filmivõtetel). Käimas olid suvelavastuse Tagahoovish proovid. Mäletasin neid postereid ka rongijaamast ning mujalt tänavatelt. Harjumatu oli sellist proovi näha- algul otsisin igalt poolt kaameraid, sest arvasin, et tegu on filmivõtetega taaskord. Võttis mõni hetk aega enne, kui kõik lõngad omavahel kokku viisin. Siiski oli põnev näha erinevate rollidega inimesi seal toimetamas. 

Kui juba proovidest räägime, siis Toomemäel oli veel ägedam jälgida Vanemuise teatri proove ja näitlejaid. Seljas oli näitlejatel mungakostüümid ning nende hääl kostus kaugele parki välja. Kuna proovid olid kinnised, siis pidin aia vahelt mõned klõpsud enda uudishimu rahuldamiseks tegema. Mulle meeldis jälgida näitlejate omavahelist suhtlust, koostööd, nende julgust ja esinemisoskust.

Mõni Vanemuise näitlejatest oli kihvti punase rolleriga proovi tulnud, mis mulle muidugi märkamatuks ei jäänud. 

Toomkirik

Emajõe ääres jalutades leidsin armsa baarikese uhke veiniriiuliga, mille katusel saavad kliendid mõnusalt meelepärast veini ja maasikaid nautida. 

 Väga vahva kohvikuke pargis, kust ma peale pikka võitlust alla jäin ning ühe meeletult lõhnava ja pehme kaneelirulli pidin ostma. Lubasin endale, et see on minu esimene ja viimane patustamine. 

Pildistasin mõndasid söögikohti, mis kõnetasid:

Tudengirestoran

Kohvipaus- salatid ja wrapid (midagi mulle)

Minu esimene pilt National Geographicu kollase aknaga. 

Mare Mikofi skulptuur "Maanaised"

Selle maja ees olles rääkisin Kristjaniga telefonis. Ütlesin talle kohe, et see maja on täiesti viltu ehitatud, kuid tema naeris mu välja. Siitkohal tuleb välja minu harimatus- leidsin tagantjärgi, et tegu ongi (täpselt nii nagu Googlesse kirja panin juhuslikult) Tartu Viltuse Majaga, mida rahvasuus hüütakse Tartu Pisa Torniks. Netist leiab muidugi paremaid pilte, kus on seda kallet ka hästi näha. Hetkel on majas Tartu Kunstimuuseumi näitused.
Seega ei võtnud kuulda Kristjani soovitust arhitektiga ühendust võtta ning aru pärida. 

Suudlevad tudengid

Tartu on täis lahedaid gräfiteid:

Johan Skytte-  Tartu Ülikooli rajaja;

Mina ja Athena

 Jälgisin ligi pool tundi tennisetrenni. Pole seda kunagi varem pealt näinud. Kõige rohkem üllatasid mind vasakul platsil olevad kaks minust poole lühemat poisikest, kes kahekesi mängisid. Väga kihvt oli jälgida selliseid noori professionaale. Nii hästi tagusid sealjuures kõiki reegleid järgides. 

Plaanisime erinevaid tegevusi Kristjaniga. Kindel plaan oli Escaperoomi minna (salaluuk.ee), kinno (Supervaras 3 :D ) ning leidsin ka sellise koha:

Tagasi jõudes võisin lubada endale väikese lõuna.